AU: esmamuljed Montenegrost
Hanno kinkis mulle sünnipäevaks Montenegro reisi. Halleluujaa. Lõpuks on see käes ja oleme kohal.
Lennureisid läksid sujuvalt ja probleeme ei olnud.
Kohale jõudes lippasime Avisesse ja saime enda rendiauto kätte. Teadsin, et seekord on miskit edevamat kui meie eelmised neljal rattal õnnetuse hunnikud, aga et kohe maastur.... ma ei kurda, mees jälle üllatab. Siin on mägine ja see pidi olema just see mida meil vaja. Loomulikult uuris Hanno jälle millise promilliga on lubatud sõita ja vastus oli päris tore. Meesterahvas kes võtmed üle andis ütles “ 3 beers”. See on päris suhteline. Kas 3 õlut suure Hanno jaoks või 3 õlut mulle. Asi oleks naljast kaugel kui ma 3 õllega läheks manuaal käigukastiga autorooli ja üritaks siin mägisel teel meid kuskile transportida. See selleks. 3 õlut ühesõnaga. Hakkasime sõitma Budva suunas. Esimesed 3 km sõitsime normaalselt. Härral on viimasel ajal kitsedega suur ongelma ja ta ausalt pingutab, et enam mitte ühtegi trahvi ei saaks. Peale 3 km aga sõitis meist 80 alas kohalik auto 120’ga mööda ja edasi andis ka Hanno minna, sest ju kohalik ikka teab, et siin võib kihutada.
Mis mulle 60 km pikal sõidul meelde jäi oli mägine tee, palju tunneleid millest ühel ei paistnud lõppu, palju putkasid mis päeval ilmselt väiksed minimartid ja põhiline kaup on arbuus ja siis millegi pärast tunduvad siin kunstlilled väga hinnas olevat. Sõitsime mööda vähemalt kahest putkast kus olid müügil ainult kunstlilled. Veider. Waze abiga jõudsime Sveti Stefanisse, mis on väike linnake Budva linna külje all. Ööbimiskohaks oli meil Airbnb´st bookitud Cosy Triple Studio Vuksic. Tiptop koht, tuba on tore, vaade on teise maja sein. Väga privaatne. Tegelikult saime kuidagi pool inglise-vene- ja kehakeelega räägitud, et homme saame vist toa ära vahetada.
Kõhud olid tühjad ja Hanno otsis restorani. Pidi olema ainult 200 m meie elamisest. Suur oli minu üllatus kui välja jõudes Hanno ütles, et lähme autoga. Lihtsalt sõbrad... kui laisk saab üks inimeseloom olla. Tegin nägusid ja jäin peale. Ikka kõndisime need 5 minutit. Tegu oli siis restoraniga Famelja Kentera. Väga kiirelt sai tellitud kohalik õlu ja valge vein. Õlu hea, vein kehv. Tegemist oli mingi koduveiniga mis tundus veidi nagu veega lahjendatud. Söögi osas ei tulnud ka kaua ajusid ragistada. Ikka octopussy. Toit oli väga hästi maitsestatud, aga octopus oli üleküpsenud ja veidi kumm. Magustoiduks oli homemade icecream viigimarjaga. See oli ülim. Ja et ikka kõik kenast seediks siis võtsime kohaliku, ebaküdooniast valmistatud brändinaksaka ka. See oli ka väga hea. Hinded kohale Hanno poolt 10’st 7 ja minu poolt 10’st 5 punkti. Hindadest rääkides, siis see oli alles esimene õhtu ja väga mingit pilti ees pole, aga antud restoran oli pigem selline Eesti hinnaklass ja võibolla isegi veidi peale.
Saate nüüd nädala aega meie Montenegrol silma peal hoida ja kirjutame korda mööda kõigest. Nagu ikka... ilustamata ja ilma filtrita.
Kohale jõudes lippasime Avisesse ja saime enda rendiauto kätte. Teadsin, et seekord on miskit edevamat kui meie eelmised neljal rattal õnnetuse hunnikud, aga et kohe maastur.... ma ei kurda, mees jälle üllatab. Siin on mägine ja see pidi olema just see mida meil vaja. Loomulikult uuris Hanno jälle millise promilliga on lubatud sõita ja vastus oli päris tore. Meesterahvas kes võtmed üle andis ütles “ 3 beers”. See on päris suhteline. Kas 3 õlut suure Hanno jaoks või 3 õlut mulle. Asi oleks naljast kaugel kui ma 3 õllega läheks manuaal käigukastiga autorooli ja üritaks siin mägisel teel meid kuskile transportida. See selleks. 3 õlut ühesõnaga. Hakkasime sõitma Budva suunas. Esimesed 3 km sõitsime normaalselt. Härral on viimasel ajal kitsedega suur ongelma ja ta ausalt pingutab, et enam mitte ühtegi trahvi ei saaks. Peale 3 km aga sõitis meist 80 alas kohalik auto 120’ga mööda ja edasi andis ka Hanno minna, sest ju kohalik ikka teab, et siin võib kihutada.
Mis mulle 60 km pikal sõidul meelde jäi oli mägine tee, palju tunneleid millest ühel ei paistnud lõppu, palju putkasid mis päeval ilmselt väiksed minimartid ja põhiline kaup on arbuus ja siis millegi pärast tunduvad siin kunstlilled väga hinnas olevat. Sõitsime mööda vähemalt kahest putkast kus olid müügil ainult kunstlilled. Veider. Waze abiga jõudsime Sveti Stefanisse, mis on väike linnake Budva linna külje all. Ööbimiskohaks oli meil Airbnb´st bookitud Cosy Triple Studio Vuksic. Tiptop koht, tuba on tore, vaade on teise maja sein. Väga privaatne. Tegelikult saime kuidagi pool inglise-vene- ja kehakeelega räägitud, et homme saame vist toa ära vahetada.
Kõhud olid tühjad ja Hanno otsis restorani. Pidi olema ainult 200 m meie elamisest. Suur oli minu üllatus kui välja jõudes Hanno ütles, et lähme autoga. Lihtsalt sõbrad... kui laisk saab üks inimeseloom olla. Tegin nägusid ja jäin peale. Ikka kõndisime need 5 minutit. Tegu oli siis restoraniga Famelja Kentera. Väga kiirelt sai tellitud kohalik õlu ja valge vein. Õlu hea, vein kehv. Tegemist oli mingi koduveiniga mis tundus veidi nagu veega lahjendatud. Söögi osas ei tulnud ka kaua ajusid ragistada. Ikka octopussy. Toit oli väga hästi maitsestatud, aga octopus oli üleküpsenud ja veidi kumm. Magustoiduks oli homemade icecream viigimarjaga. See oli ülim. Ja et ikka kõik kenast seediks siis võtsime kohaliku, ebaküdooniast valmistatud brändinaksaka ka. See oli ka väga hea. Hinded kohale Hanno poolt 10’st 7 ja minu poolt 10’st 5 punkti. Hindadest rääkides, siis see oli alles esimene õhtu ja väga mingit pilti ees pole, aga antud restoran oli pigem selline Eesti hinnaklass ja võibolla isegi veidi peale.
Saate nüüd nädala aega meie Montenegrol silma peal hoida ja kirjutame korda mööda kõigest. Nagu ikka... ilustamata ja ilma filtrita.
Kommentaarid
Postita kommentaar