AU: vihma sajab, aga me leiame lahenduse

Ärkasin täna nagu absoluutselt iga hommik, Taukari laul kumisemas “ silmad avan iga hommik on sama, läinud oled kui ma alles magan”. Meespool oli juba üleval ja kirjutas usinalt blogi. Peaks mainima, et päris kaua kirjutas ja oskused pidavalt roostes olema. Mis seal imestada, viimasest reisist on ju juba 5 kuud möödas. 

Kui nälg juba silmanägemist hakkas häirima panime asjad kokku ja sõitsime hommikusöögile. Ennetades suurt süsivesikuvaegust, tegin endale topsikusse Eestist kaasa võetud gluteenivabadest kaerahelvestest ja kreekajogurtist overnight oatsi (Hanno jaoks midagi täiesti uut ja ebamaiset). Armas kohvik/ restoran Kafana Rivijera aga pakkus mune nii toredal moel, et ikka läksin välja muna, peekoni, fetajuustu ja tomati peale. Muide tomatid ja kurgid on siin nii head nagu otse minu enda kasvuhoonest. Hanno sõi traditional Montenegro breakfasti, kus olid munad, nende kohalik hitt suitsutatud ja vinnutatud sink, juust, oliivid, tomat ja võibolla veel midagi. Hinded kohale minu poolt 10:7 ( ma oskan teisi hindeid ka panna, aga see tundub alati nii sobilik sellisele keskpärasele kohale). Hanno hindab oma laadungit 10: 9, aga see pidavalt olema breakfast category. 

Puhanud peaga suutis meheraas tänase päevaplaani paari minutiga paika panna. Ei pidanudki lõputult ootama nagu eile kui ta hoolega õhtusöögiks sobivat kohta otsis või tänast tegevuskava üritas paika loksutada. 

Niisiis võtsime suuna Herceg Novi poole. Istusime pikalt ummikus ja peale 30 km oli turn left ja waze näitas, et me sõidame üle vee. Päris äge üllatus, et me peame praamiga üle minema. Piletid kokku 4,50€. 

Kohale jõudes parkisime auto ja liikusime edasi jala. See jala liikumine hakkab mulle siin aina rohkem meeldima kuna teed ja tänavad on kas umbes või üli kitsad. Hanno tagurdamisoskused mäest üles ja alla üli kitsal tänaval on mulle tõeliselt muljet avaldanud. Nüüd on meil kokkuleppe, et ma panen lihtsalt sellistes kohtades silmad kinni. Nii on meil mõlemal lihtsam. 

Jalutasime siis vanalinnas ja promenaadil. Täitsa kena ja tore... kui vihma ei sajaks siis oleks veel toredam. Midagi extra erilist ei silmanud va mõni kirik ja varemed. 

Peale pikalt vihmas lonkimist leidsime enda auto üles ja võtsime suuna Savina veiniistandusse. 

See oli lihtsalt üli ilus ja perenaine oli nii sõbralik. Kahjuks oleme ise lambad ja ei bookinud endale ekskursiooni ja maitsmist. Ees oli 2 gruppi ja tal ei olnud meiega aega tegeleda. Siiski leidis ta meie jaoks nii palju aega, et üks roosa vein avada ja meile proovida anda. Supper hea vein oli ja lahkusime siiski rõõmsalt veinipudel kaenlas. 

Õhtul valime mõne teise istanduse ja helistame ette enne kui mõni päev kohale sõidame. 

Väike tilk head veini oli meeldiv aperetiiv ja valisime hiliseks lõunasöögiks Konoba Feral’i, mis tripadvisori sõnul siin kandis nr 1. 

Teenindus nagu igal pool üsna keskpärane... pigem oled veidi pinnuks silmas. Eriti mina oma gluteenivaba jutuga. Igaljuhul minu tellitud merekarbid tomatikastmes ja Hanno trühvlipasta olid väga head. Vein oli hea, aga see oli teadlikult hea valik. Mul on siin tekkinud 1 lemmik punane vein Vranac. 

Niisiis kui teenindus oleks olnud parem oleks ka hinded paremad, aga seekord olime mõlemad 8:10’st. 

Magustoiduks väike Montenegro icecream mida Hanno eelmises blogis reklaamis ja siis mehel ikka ei andnud rahu see endise Jugoslaavia presidendi Tito Villa. 

Olin nõus minema kuna see oli tema jaoks sama oluline nagu minu jaoks ilusa ilmaga rannas päevitamine. Montenegro Waze tädi paneb siin aegajal väga segast ja ei leidnud seda kohta kohe üles. Uurisime turistiinfost ja selgus, et ainult mõned korrad nädalas ja teatud kellaajal on seal ka ekskursioon. Jap... ja meil oli aega 10 min kohale jõudmiseks. Panin silmad sõidu ajaks kinni ja jõudsime. Siinkohal järjekordne juhtum kui ma mõtlen WHY... kas tõesti peame minema ja vihma sajab ja me ei jõua ja see on ju nii mõttetu aga pean oma sõnu sööma. See oli tänase päeva kõige lahedam osa. Kõigest sellest mida nägime ja teada saime kirjutab Hanno järgmises blogis, aga tõesti võimas koht! Tasub minna! 

Ekskursioon läbi, lippasime läbi vihma autosse ja waze tädi juhised olid jälle täiesti mööda. Küll aga juhatas meid mainroadile tagasi üks tore vanahärra kelle me tee pealt peale korjasime. 

Olime päevast nii väsinud, et ei läinud isegi koju, et end kasida vaid läksime kodu lähedal olevasse restosse Adrovie. Päris fancy koht ja mina isiklikult olin küll veidi kohatult riietatud. Selle pärast söömata ja joomata ei jäänud. Võtsime mõlemad octopus salati. Fancyst väljanägemisest, ilusast vaatest ja heast teenindusest olenemata annan ma PÕMM ainult 4 punkti 10’st. Hanno annab 7. Minu meest oli see salat väga mõttetu. Punkt. 

Peale sööki käisime veel autoga läbi poest mis asub meie majast 30 m ja nüüd väike vein, väike õlu ja mõnus külm arbuus. Homme on vara äratus, sest siin riigis näitab aina kehvemat ilma... küll aga peaks olema ilus ilm Hotvaatias mis ei asu siit üldse kaugel. Niisiis kui päike meie juurde ei tule siis lähme tema juurde ise.