HP: tundmatus kohas tuleb ikka pea ees vette hüpata!
Päev algas puhanult. Pärast hommikusi protseduure (siinkohal väike tähelepanek: miskipärast on Montenegros kõik asjad kuidagi ülimalt madalad - nagu nt kraanikauss, peegel ja muu vannitoas tavaliselt asetsev atribuutika. Nagu ka mujal elamistes. Mina nt pean käsi pestes veidikene kükitama, et selg valusaks ei jääks ja peeglist saan oma rinnalihaseid, või nende olematust, imetleda) asusime hommikusöögipleissi otsima. Valik osutus, oh üllatust, Tripadvisori nr 1 hommikusöögikoha kasuks. The Juice Bar, mis asus Budva vanalinnas. Budva vanalinn on muideks väga ilus, hästi säilinud ja selline õdus. Sel hetkel praegu võite esimest korda guugeldada.
Kuna otsustasime sel reisil hakata söögikohtadele hindeid panema, siis minu poolt sai see koht 8 ja Annelylt 7. Kui Annelylt küsisin, et palju hindeks annab, siis sain vastuseks tegelikult, et 10 7st. Kui tegin veidi imestunud näo, siis hakkas itsitama häbelikult. Saa siis aru.... Aga miks sellised hinded? Mõnus koht, toit oli hea. Samas nt küsimuse peale, et mis teil gluteenivaba on, manas mees küsiva näo ette. Gluteenivaba mõtteviis pole siin nii popp kui nt Eestis, kus sellest on saamas uus rahvusliikumine. Mis on ju samuti iseenesest teema, mille üle arutleda, kuid tegeliku gluteenitalumatusega inimese jaoks võib see ka tegelikult ongelma olla (toim: probleem soome k.).
Edasi sõitsime koju, et päevitused (loe: päfkad) selga panna ja ujuma minna. Tuli ju Aadria mere puhast ja soolast vett oma silmaga tunnistada ning nahaga tunnetada. Sõitsime Ploce Beachi, mis tuntud ka noorte party place´ina. Sellest hiljem. Ujuda oli mõnus, minu jaoks. Annely jaoks oli liialt KÜMMU. Koht ise mõnus - rannabaarid, tegevused, puhas jne. Mõtlsime sinna millalgi tagasi tulla kindlasti.
Ploce Beachilt edasi sõitsime Kotori, toredasse MNE (Montenegro) väikelinna. Sealne Stari Grad oli veel grammike ilusam kui Budva oma. Järgjekordne guugeldus, eks! Kuna MNE jäätised pidid olema vägagi head, siis MNE jäätisesüütus sai seal oma otsa. Jalutasime ringi kuniks lõpuks jõudsime juhuslikult miski piletimüüja juurde. Saime aru, et müüakse pileteid kuhugi kohta minekuks. Mõtlesime, et lähme siis ka sinna KOHTA. See on nüüd see koht, mis blogiposituse pealkirjale veidi valgust heidab. Igatahes, asudes KOHA poole teele, saime aru, et see koht asub vist miski mäe/künka otsas. Edasi ronisime tund aega mäkke, 1300 vanadest kividest poolkatkist astet, 260 meetri kõrgusele mäele. Meile jõudis kohale reaalsus, et see MyFitnessi trenn Eestis on olnud täiesti mõttetu. Adusime, et meie füüsiline vorm on sisuliselt olematu, punkt. Juba poole tee peal arutlesime, et kui oleks ette teadnud millesse me ennast seome, oleksime jätnud tundmatus kohas seekord pea ees vette hüppamata. Kuna aga egod on suured, otsusasime hinge vaakudes alustatu siiski lõpuni viia. Ekstrasüstooliaga tippu jõudnutena olime siiski saavututu üle õnnelikud. Kotori kindluse varemed. Vaade Kotori lahele oli mega. Tegime pilte ja jõime vett. Alla tagasitulekul mõistsime, et ülesminek polnudki nii hull. Minu jalad nt said nt rohkem vatti. Annely omad värisesid. Täna on mõlemite omad valusad.
All premeerisime endid külma õlle/proseccoga ja sõime lõunat kohas nimega The Harbour Pub. SÕna average sai uue tähenduse. Kuna olime aga näljased kui hundid, ja janused kui ....(mis siia nüüd sobiks?), siis sai seegi koht täitsa okeid hinded. Annely 10st 7 (seekord siis sedapidi), sest kaste ja teenindus olid ülihead, minult average 5. Magustoiduks jällegi jäätis ja leiva lasksime luusse kerge vibulaskmisega. Annely võitis. Beginners luck, they say. Just saying...
Tagasiteel põikasime jällegi Ploce randa, kus seekord ka vesi enam nii KÜMMU polnud, ja jätkasime leiva luusse laskmist ujumisega. Hiljem selgus siiski, et vesi oli ikka sitaks kümmu ja et mina olen selles süüdi täiega. Peale ujumist jäime veel mõneks ajaks basseinibaari chillima. Päris lahe baar oli teine. Teenindajate ja laudadega ja puha. Seal pidi toimuma igapäevased vahupeod ja muusika mida DJ mängis, oli kohutav.
Edasi koju ja lebosse. Õhtuks lõime end üles (loe: lille) ja seadsime sammud (loe: autorattad) Budvasse. Sööma läksime kohaliku inimese soovitatud kohta Jardan Restaurant. Igati tore koht, kus oli nt olemas ka eestikeelne menüü, mis oli tõlgitud. Mr. Google Translate´i poolt ilmselt. Võite ise eeldada selle tõlke kvaliteeti. See selleks, tore ikkagi. Mina sõin teist õhtut järjest octopusi. Meeletult hea! Ideaalse küpsusastmega, mida kinnitas ka minu kokast kihlatu. Annely poolt jällegi 10st 7 ja minult 10st 8.
Politseid on siin riigi reaalselt palju. Tagasiteel peatati ka meid kinni. Mees vaatas aknast sisse ja küsis: “documents, ok?” “alcohol, no?” Ja saanud mõlemale küsimusele sobiva vastuse, lubas edasi sõita, kontrollimata mingilgi viisil minu väidete paikapidavust :)
Õhtu lõpetuseks väike jäätis ja kokteil, mis muud.
Kuna otsustasime sel reisil hakata söögikohtadele hindeid panema, siis minu poolt sai see koht 8 ja Annelylt 7. Kui Annelylt küsisin, et palju hindeks annab, siis sain vastuseks tegelikult, et 10 7st. Kui tegin veidi imestunud näo, siis hakkas itsitama häbelikult. Saa siis aru.... Aga miks sellised hinded? Mõnus koht, toit oli hea. Samas nt küsimuse peale, et mis teil gluteenivaba on, manas mees küsiva näo ette. Gluteenivaba mõtteviis pole siin nii popp kui nt Eestis, kus sellest on saamas uus rahvusliikumine. Mis on ju samuti iseenesest teema, mille üle arutleda, kuid tegeliku gluteenitalumatusega inimese jaoks võib see ka tegelikult ongelma olla (toim: probleem soome k.).
Edasi sõitsime koju, et päevitused (loe: päfkad) selga panna ja ujuma minna. Tuli ju Aadria mere puhast ja soolast vett oma silmaga tunnistada ning nahaga tunnetada. Sõitsime Ploce Beachi, mis tuntud ka noorte party place´ina. Sellest hiljem. Ujuda oli mõnus, minu jaoks. Annely jaoks oli liialt KÜMMU. Koht ise mõnus - rannabaarid, tegevused, puhas jne. Mõtlsime sinna millalgi tagasi tulla kindlasti.
Ploce Beachilt edasi sõitsime Kotori, toredasse MNE (Montenegro) väikelinna. Sealne Stari Grad oli veel grammike ilusam kui Budva oma. Järgjekordne guugeldus, eks! Kuna MNE jäätised pidid olema vägagi head, siis MNE jäätisesüütus sai seal oma otsa. Jalutasime ringi kuniks lõpuks jõudsime juhuslikult miski piletimüüja juurde. Saime aru, et müüakse pileteid kuhugi kohta minekuks. Mõtlesime, et lähme siis ka sinna KOHTA. See on nüüd see koht, mis blogiposituse pealkirjale veidi valgust heidab. Igatahes, asudes KOHA poole teele, saime aru, et see koht asub vist miski mäe/künka otsas. Edasi ronisime tund aega mäkke, 1300 vanadest kividest poolkatkist astet, 260 meetri kõrgusele mäele. Meile jõudis kohale reaalsus, et see MyFitnessi trenn Eestis on olnud täiesti mõttetu. Adusime, et meie füüsiline vorm on sisuliselt olematu, punkt. Juba poole tee peal arutlesime, et kui oleks ette teadnud millesse me ennast seome, oleksime jätnud tundmatus kohas seekord pea ees vette hüppamata. Kuna aga egod on suured, otsusasime hinge vaakudes alustatu siiski lõpuni viia. Ekstrasüstooliaga tippu jõudnutena olime siiski saavututu üle õnnelikud. Kotori kindluse varemed. Vaade Kotori lahele oli mega. Tegime pilte ja jõime vett. Alla tagasitulekul mõistsime, et ülesminek polnudki nii hull. Minu jalad nt said nt rohkem vatti. Annely omad värisesid. Täna on mõlemite omad valusad.
All premeerisime endid külma õlle/proseccoga ja sõime lõunat kohas nimega The Harbour Pub. SÕna average sai uue tähenduse. Kuna olime aga näljased kui hundid, ja janused kui ....(mis siia nüüd sobiks?), siis sai seegi koht täitsa okeid hinded. Annely 10st 7 (seekord siis sedapidi), sest kaste ja teenindus olid ülihead, minult average 5. Magustoiduks jällegi jäätis ja leiva lasksime luusse kerge vibulaskmisega. Annely võitis. Beginners luck, they say. Just saying...
Tagasiteel põikasime jällegi Ploce randa, kus seekord ka vesi enam nii KÜMMU polnud, ja jätkasime leiva luusse laskmist ujumisega. Hiljem selgus siiski, et vesi oli ikka sitaks kümmu ja et mina olen selles süüdi täiega. Peale ujumist jäime veel mõneks ajaks basseinibaari chillima. Päris lahe baar oli teine. Teenindajate ja laudadega ja puha. Seal pidi toimuma igapäevased vahupeod ja muusika mida DJ mängis, oli kohutav.
Edasi koju ja lebosse. Õhtuks lõime end üles (loe: lille) ja seadsime sammud (loe: autorattad) Budvasse. Sööma läksime kohaliku inimese soovitatud kohta Jardan Restaurant. Igati tore koht, kus oli nt olemas ka eestikeelne menüü, mis oli tõlgitud. Mr. Google Translate´i poolt ilmselt. Võite ise eeldada selle tõlke kvaliteeti. See selleks, tore ikkagi. Mina sõin teist õhtut järjest octopusi. Meeletult hea! Ideaalse küpsusastmega, mida kinnitas ka minu kokast kihlatu. Annely poolt jällegi 10st 7 ja minult 10st 8.
Politseid on siin riigi reaalselt palju. Tagasiteel peatati ka meid kinni. Mees vaatas aknast sisse ja küsis: “documents, ok?” “alcohol, no?” Ja saanud mõlemale küsimusele sobiva vastuse, lubas edasi sõita, kontrollimata mingilgi viisil minu väidete paikapidavust :)
Õhtu lõpetuseks väike jäätis ja kokteil, mis muud.
Kommentaarid
Postita kommentaar