AU: Oi kui mõnus on vahepeal lihtsalt OLLA

Ma jõuan varsti Hannole postitustega ringiga järgi nagu tema mulle ujumistrennis. Mina lisaks tema asemel kirjutamisega tempot. 

Eile oli meil väga tore päev ja õhtu ning loomulikult olime õhtuks jälle täitsa kapsad. Kell pool 11 olime juba voodis nagu vanurid. Huvitav kas nüüd jääbki nii, et elu on selline tasa ja targu. Kas peale abiellumist läheb veel hullemaks? Ei tegelikult see täitsa sobib meile. Mingi päev siin just vestlesime teemal, et me sobime ( üllatus eksole), sest meil on üsna ühised huvid ja nö ühine “ reisimise stiil”. Ma olen päris kindel, et 8 inimest 10’st läheks meiega reisides kergelt öeldes hulluks. See programm mis meil pidevalt reisidel on ei sünni iseenesest. Kõiki neid kohti kus me käime, kõiki restorane mida külastame... selle kõige otsimise peale kulub aega. Kohale jõudmine on vahel pikk ja aeganõudev. Ma olen vist eelnevatel reisidel ka seda kirjeldanud kuidas ma olen üritanud tühjast kõhust peaaegu nõrkemas veenda Hannot kuskile mujale minema, aga ta ei anna alla. Mitte kunagi. Ja siiani ei ole me veel kordagi nähtud vaeva kahetsenud, sest alati on ootamas kas linna parim söögikoht või mingi lahe vaatamisväärsus. Seda juhtub reisidel ikka korduval kui pean enda sõnu sööma ja tunnistama, et asi oli seda väärt. Ja see Hannole meeldib kui ma teda kiidan õigete otsuste eest. 

Täna hommikul oli aga alati virgas ja kraps Hanno magusa unega ja kuna me pidime Dubrovnikut võtma vabalt ja nö puhkama, siis ei ajanudki ma teda üles vaid läksin ise ümbrust uudistama. Meie elamisest 10 min jalutamise kaugusel on shopping centre. Selline tunne natuke nagu oleks sattunud kuskile Haapsallu ühte veid suuremasse poodi kus on olemas ka H&M ja NewYorker, et kohalikud linnapreilid saaksid kiirmoega sammu pidada. Veidi ajast maha jäänud ja venelaslik. Hinnad on siin minu arust kallimad kui Eestis. Mitte midagi erilist :) Bikiinijaht lõppes kahe uue komplektiga, aga pole midagi WAO. Minu jaoks vähemalt, aga pere meespool pani hindeks 10 10’st. Üllatav. 

Hommikusöögiks valisin suvalise kohviku ( ilma Hannota pole seda tripadvisori pinget peal). Kõht täis ja koju. Kodus tegin nagu ikka iga uue riidehilbu puhul korraliku moeshow. Sain oma max punktid kätte ja siis padinal randa. 

Kõigest 157 trepiastet mäest alla. Lugesin neid, sest pärast tuli üles ka kuidagi tulla. Me oleme siin nii palju treppidest käinud, et ma ei saa aru miks mu jalad ei ole juba nagu staarblogijal paljal porgandil. Täiesti arusaamatu. 

Rannast oli vahelduva pilvisusega, olulise sajuta ilm. Uued PÄFKADE randid räägivad enda eest ise. Vahepeal väike veinuška. Lõpuks lõuna kus Hanno arvas, et siiski täiesti mõttetu on vaadata seda Horvaatia rahakurssi. Tema meelest ongi HUVITAV kui ei tea palju midagi maksab. Vat tõesti huvitav. See peaks olema tema sõpradele päris tore KONT mida järada. Andke nüüd tuld. 

Igatahes võtame Dubrovnikut rahulikult ja õhtul ei viitsinud ka midagi teha. Tatsasin minimarti, võtsin meile veini ja rääkisime juttu. Ei ole vaja siit midagi ridade vahelt lugeda. Väga tõsised jutud olid. 

Homme näitab jälle päikest ja tuleb uuesti need 157 astet ette võtta :)