HP: Tallinna vanalinn on poisike!
Kõigepealt, nagu Annely poolt lubatud, veidikene Titova Villast. Ehk siis rehabilitatsioonikeskusest, mis rajati 1976 a. ainuisikuliselt Jugoslaavia endise presidendi Josip Broz Tito jaoks. 5500m2 (kusjuures park seal ümber veel miski 80000m2) rajati 6 kuuga!! Selleks, et Tito saaks seal vahepeal taastusravis käia ja samal ajal töökohustusi täita. Miski imelik tunne oli, et see võib lahe ekskursioon olla ja me ei pidanud pettuma. Soovituse saime kohalikelt, kes ei esitlenud seda kusjuures just mitte eriti menuka turismiatraktsioonina aga toonitasid siiski, et kohalike inimeste jaoks on see väga oluline koht ja kõik tahavad sinna minna. Seetõttu õnnestuski ilmselt saada peaaegu private tour, inglise keelt kõnelevate inimeste jaoks. Luksus avaldas muljet! Kujutlesime kui luksuslik see kõik veel 1976 aastal võis olla. Ujula - liigutatava põhjaga. Mullivannid, saunad, miski 10 erinevat protseduuriruumi. Kino. Pommivarjend. Kõikvõimalikud erinevad süsteemid tagamaks Tito julgeolekut ja tervist. Joogivee kvaliteeti testiti miskil imelikul viisil kalade peal. Koosoleku- ja tööruumid. Hotellitoad (sviidid) külalistele. Kusjuures KÕIK majas pidi siiani funktsioneeriv olema. Küsisin ka giidilt, et kui populaarne Tito rahva hulgas oli ja milliselt teda kohalikud täna mäletavad. Oma eluajal oli ta olnud väga populaarne, tänapäeval pidi rahvas aga kaheks jagunema - need, kes teda hea sõnaga mäletavad ja need, kelle arust ta palju halba tegi. Nii umbes pooleks. Igatahes, võimas tunne oli nendes ruumides viibida (mida muide avatakse ekskursioonidele ainult 4 korda nädalas ja siiski ainult kahel kellaajal) - ajaloohõng lihtsalt lajatas rusikaga pidevalt näkku.
Nii palju siis üleeilsest veel. Igatahes, kuna ilm oli tegelikult üsna lousy, siis mõtlesime õhtul pingsalt edadistele plaanidele. Kuna WeatherPro ja Yr.no näitasid 100km kaugusel Dubrovnikus imeilusat ilma, siis sai otsus ysna kiirelt vastu võetud. Läksime varakult magama, et hommikul vara startida. Panime veel AirBnb majutuse ka Dubrovniku äärelinna ja asusime umbes 7 paiku teele. Kõigepealt pidime Tivati (linna teepeal) Avises endale autodokumentidesse templi hankida, et võiksime sellega piiri yletada. See k2is ysna kärmelt ja Tivatis sõime ka hommikust, naturally tripadvisori soovituse järgi. Ei pidanud pettuma. Asukoht ja toit olid lummavad.
Piiriületused läksid ka ysna kiiresti - kokku vb tund aega ainult. JA edasi Horvaatia. Juba esimestel kilomeetritel oli tunda, et tegu veidi paremal elujärjel oleva riigiga. Ilusad teed ja 4G tasuta (kuna EU) jnejne. AInult raha pole euro, vaid kuna. Kusjuures Montenegros on käibel eurod. Makes just a little sense.
Majutuspaik, soodsalt saadud 25 eurtsi/öö, oli vägagi value for money. Nagu tõsiselt hea üllatus. Montenegro veidi kallim majutus ei saa ligilähedalegi.
Panime pmst ainult kotid tuppa ja sõitsime koheselt randa - Copacabana randa. Steriilne, veidi poshy, samas lummavate vaadete, kristallselge vee ja keskmise rahvastatusega. Lamamistoolid, 37 eurtsi, lihtsalt ytlen. Aga kuna liivaga oli ongelma, siis ei jäänud muud väga yle ka. Töötasime siis palehigis mitu tundi oma päevituse kallal ja ujusime (Annely ületas end vette hypates aina uuesti ja uuesti, korraks oli kuulda isegi rahulolunooti tema hinges, kuid asi lõppes siiski sellega, et vesi on ikka liiga külm ja ET MIKS TA PEAB). Ei puudunud ka mõnusalt karastav Corona ja valge vein. Magustoiduks jäätis,
Edasi koju, puhkama-pesema-kammima, ja siis oli plaan minna Dubrovnik Cable Cariga sõitma. Tee mäe otsa oli aga vaat et suuremgi elamus. Yhe auto laiune mägitee, mõlemasuunaline. Jah, kuulsite õigesti. Igatahes, meil on selle jaoks rohtu. Väike trikk või nii. Et Annely paneb silmad kinni. Aga mitte ainult! Viimase parenduse kohaselt ka kõrvad, sest muidu ju kuuleb kuidas autorataste alt kivid kuristikku kukuvad. Ise oleme õnnelikud vähemalt. Tipus saime aga aru, et kohe hakkab äikest tulema ja siis peatub ka cable car. Chillisime seal siis veidi vaadet nautida ja suveniire osta. Otsustasime alla tagasi sõita ja pärast hoopis alt üles sõita. Annelyle väga meeldis see allasõit! Sai ta ju rahus omi mõtteid mõelda ja tundeid tunda.
Dubrvoniku vanalinn aga - WOW - nagu reaalselt on Tallinna vanalinn selle kõrval poisike. Ma seda kõike ei hakka ära kirjeldama siin igatahes. Vaadake pilte ja guugeldage jne. Kõigepealt jalutasime seal ringi mõnda aega (ikka trepist yles ja trepist alla ja trepist yles ja siis j2lle alla ja siis yles), tegime kerged julgustavad märjukesed ja läksime Cable Cariga sõitma. Täpselt päikseloojangul. Sõnu vist polegi vaja rohkem? Pärast õhtusöök kalarestoranis. Kus mina seekord maksa sõin. Hinded 6 ja 5 10st. Hilisem jäätis aga 11 10st.
Nii palju siis üleeilsest veel. Igatahes, kuna ilm oli tegelikult üsna lousy, siis mõtlesime õhtul pingsalt edadistele plaanidele. Kuna WeatherPro ja Yr.no näitasid 100km kaugusel Dubrovnikus imeilusat ilma, siis sai otsus ysna kiirelt vastu võetud. Läksime varakult magama, et hommikul vara startida. Panime veel AirBnb majutuse ka Dubrovniku äärelinna ja asusime umbes 7 paiku teele. Kõigepealt pidime Tivati (linna teepeal) Avises endale autodokumentidesse templi hankida, et võiksime sellega piiri yletada. See k2is ysna kärmelt ja Tivatis sõime ka hommikust, naturally tripadvisori soovituse järgi. Ei pidanud pettuma. Asukoht ja toit olid lummavad.
Piiriületused läksid ka ysna kiiresti - kokku vb tund aega ainult. JA edasi Horvaatia. Juba esimestel kilomeetritel oli tunda, et tegu veidi paremal elujärjel oleva riigiga. Ilusad teed ja 4G tasuta (kuna EU) jnejne. AInult raha pole euro, vaid kuna. Kusjuures Montenegros on käibel eurod. Makes just a little sense.
Majutuspaik, soodsalt saadud 25 eurtsi/öö, oli vägagi value for money. Nagu tõsiselt hea üllatus. Montenegro veidi kallim majutus ei saa ligilähedalegi.
Panime pmst ainult kotid tuppa ja sõitsime koheselt randa - Copacabana randa. Steriilne, veidi poshy, samas lummavate vaadete, kristallselge vee ja keskmise rahvastatusega. Lamamistoolid, 37 eurtsi, lihtsalt ytlen. Aga kuna liivaga oli ongelma, siis ei jäänud muud väga yle ka. Töötasime siis palehigis mitu tundi oma päevituse kallal ja ujusime (Annely ületas end vette hypates aina uuesti ja uuesti, korraks oli kuulda isegi rahulolunooti tema hinges, kuid asi lõppes siiski sellega, et vesi on ikka liiga külm ja ET MIKS TA PEAB). Ei puudunud ka mõnusalt karastav Corona ja valge vein. Magustoiduks jäätis,
Edasi koju, puhkama-pesema-kammima, ja siis oli plaan minna Dubrovnik Cable Cariga sõitma. Tee mäe otsa oli aga vaat et suuremgi elamus. Yhe auto laiune mägitee, mõlemasuunaline. Jah, kuulsite õigesti. Igatahes, meil on selle jaoks rohtu. Väike trikk või nii. Et Annely paneb silmad kinni. Aga mitte ainult! Viimase parenduse kohaselt ka kõrvad, sest muidu ju kuuleb kuidas autorataste alt kivid kuristikku kukuvad. Ise oleme õnnelikud vähemalt. Tipus saime aga aru, et kohe hakkab äikest tulema ja siis peatub ka cable car. Chillisime seal siis veidi vaadet nautida ja suveniire osta. Otsustasime alla tagasi sõita ja pärast hoopis alt üles sõita. Annelyle väga meeldis see allasõit! Sai ta ju rahus omi mõtteid mõelda ja tundeid tunda.
Dubrvoniku vanalinn aga - WOW - nagu reaalselt on Tallinna vanalinn selle kõrval poisike. Ma seda kõike ei hakka ära kirjeldama siin igatahes. Vaadake pilte ja guugeldage jne. Kõigepealt jalutasime seal ringi mõnda aega (ikka trepist yles ja trepist alla ja trepist yles ja siis j2lle alla ja siis yles), tegime kerged julgustavad märjukesed ja läksime Cable Cariga sõitma. Täpselt päikseloojangul. Sõnu vist polegi vaja rohkem? Pärast õhtusöök kalarestoranis. Kus mina seekord maksa sõin. Hinded 6 ja 5 10st. Hilisem jäätis aga 11 10st.
Kommentaarid
Postita kommentaar